Berliini Paplid

"Berliini Paplid" ("Berlinerpoplene") on Anne B. Ragde kirjutatud romaan, mis esmakordselt ilmus Norras aastal 2004 ning sealt edasi on raamat tõlgitud 15-sse erinevasse keelde, kus juures see on esimene raamat, mis  tõlgiti Ragdel inglisekeelde. Teos tõi Ragdele ka Norra kirjanike auhinna "Riksmål Society Literature Prize".

Kirjutisele on ilmunud ka kaks järge: "Erakvähid" (Eremittkrepesene) ja "Lebada rohelistel aasadel" (Ligge i grønne enger) ning nendest on tehtud ka samanimeline Norra telesari

"Lugu süngetest pere saladustest Norra kesktalvel,

peaaegu igavesel ööl,

"Berliini Paplid" suudab ikkagi särada."

Melissa McClements - Berlin Poplars

Anne Birkefeldt Ragde sündis 1957. aastal Oddas, Norra lõuna osas, kuid üles kasvas ta Trondheimis, kus ta käis ka ülikoolis ning kus ta hiljem ka münda aega lektorina töötas. Oma esimese raamatuna kirjutas ta lasteraamatu "Tere, siin on Jo" (Hallo! Her er Jo!) 1986. aastal. Sealt edasi on ta kirjutanud nüüdseks üle 30 raamatu.

"Ragdel on eriline võime maalida värvikaid pilte miljööst, argipäevadest ja pühadest ja inimestest kõige selle keskel. Tema keel on nõtke ja särav"

Teos räägib kolmest vennast, kes saavad peale pikki aastaid peale oma enda teekonnale minemist jälle kokku oma ema surivoodi ääres, kellel oli ootamatu infarkt vaatamata sellele, et ise oli tegus ja elutäis inimene. Raamat näitab kuivõrd erinevalt võib inimeste elud minna. Vennad, kes kasvasid üles üheskoos, läksid kõik oma teed. Noorim kolis Taani, sest tema enda emale ei meeldinud see fakt, et too oli homoseksuaal. Keskmine vend jäi elama küll Norrasse, kuid siiski hoidis eemale kodus ning tegeles vaid oma matuste bürooga. Koju jäi vaid vanim vend, kes aitas emal kodust lehma farmi, hiljem sea farmi ülal pidada. Teoses kirjeldab Ragde väga hästi vendade omavahelisi suhteid ning näitab nende suhtumist oma vanematesse.

Teose narratiiv on ehitatud üles vendade ning vanema venna tütre vaatepunktist, mis tegid nad enne kui said teate, et ema on sutivoodil, ning mis sai pärast seda. Kirjeldatud on ka tegelaste mälestusi nende lapsepõlvest, kui neil oli elus veel vanaisa, keda nad kõik armastasid ning kes oskas nende kõigiga suhelda. 

Raamatu pealkiri on küll väga lihtne, kuid sama sügava mõtteline. Nimi Berliini paplid on ühe puu sordi nimetus, mida mainitakse raamatus nii mõneski kohas kui räägitakse Norra vallutamisest teises maailmasõjas, kui ründasid sakslased, kes need paplid sinna istutasid, et ei peaks võõral maal koduigatsust tundma. Need puud on inimestele kui mälestused sõjast, need puud näitavad, et seal, kus sa üles kasvad, sinna su juured jäävad ning neid ei saa enam sealt välja tõmmata. Ka loos oli mainitud kui vendade vanaisa Tallak üritas neid puid välja tõmmata, kuid enam ei saanud, sest puud olid juba liiga suureks kasvanud ning enda juured sügavale maasse ajanud.

Selles raamatus võib peategelaseks lugeda kõige vanemat venda Tori, kes jäi vendadest ainukesena koju oma ema juurde. Peategelane on just tema, sest nende ema Anna Neshovi surm mõjutas teda kõige rohkem. Lugu tiirleb kõige rohkem tema ja ta tütre ümber, kelle ta kutsub ka sinna kohale vaatamata sellele, et tütar pole oma vanaemaga mitte kunagi kohtunud.

Tor Neshov:

Vendadest kõige vanem ning ainukene, kes jäi koos oma vanematega koju farmi pidama ning talu ülal hoidma. Algselt omasid nad lehmafarmi, kuid selle pidid nad ära lõpetama, sest neil osteti üha vähem piima ning see ei toonud enam kasumit, siis müüs Tor kõik lehmad maha ning rajas seafarmi, sest sigade eest hoolitsemine on lihtsam ning soodsam. Erinevalt enamuse arvamusest on sead palju puhtamad loomad kui lehmad, kui lehmad teevad häda sinna, kus juhtub, siis sead valivad ühe nurga ning tevad kõik häda sinna.
Tor on eluaeg olnud väga huvitatud loomadest, kuid tal pole olnud kunagi sellega tegemise eest olnud piisavalt raha ning selle tõttu laguneb ka vaikselt lapsepõlve talu, millel on paljud aknad juba kinni raamitud, sest uute jaoks pole raha.

Peale ema surma oli tema vendadest ainukesena täielikult masenduses, nii et ei suutnud isegi enda sigade eest hoolitseda, keda ta nii väga armastas.

Margido Neshov:

Tema on vanuselt teine vend ning ei jäänud koju pärast täisealiseks saamist, vaid läks oma teed. Kogu peres ei uskunud keegi jumalasse peale tema ning selle uskumuse tõttu valis ta ka oma ameti matuse büroos. Töökohal on Margido see, kes läheb õnnetuspaikadesse, kus keegi on surnud ning peab enne pere kohale jõudmist kaunistama surma paika nii, et pere ei satuks paanikasse. Surnukeha viiakse külmkambrisse, kus tema on see, kes peab surnu korda sättima nii, et keha ei lehkaks. Juuksed oleks korras ja kenad riided seljas.
Kui Tor oli helistanud talle ema surma kuulutuse pärast siis oli tema see, kes helistas edasi ka noorimale vennale ning hakkas kohe mõtlema ka juba võimalikule matusele, mida peab korraldama.

Lõpuks, kui tuligi välja see, et ema suri ära, siis pakkus ta Torile välja et ta ise maksab kõige eest, teades, mis seisus Tor finantsiliselt on.

Torunn:
Tori tütar, kes polnud kuulnud midagi oma onudest ning ei teadnud midagi sellest, kuidas kohtus Tor ja tema ema, kes nüüdseks oli abielus teise mehega. Kõik, millest oli Tor talle rääkinud oli sigadest, kelle eest too hoolitses ning sellest, kui tegus ikka tema vanaema on. Peale oma isalt kõne saamist ei teadnud ta mida teha, kuid siiski lõpuks võttis kätte, et läheb käib korra ära, sest tal oli kahju oma isast. Isal, kes oli tema emaga kohtunud veel siis kui ajateenisutses oli, oli väga hea meel kohata haiglas oma tütart, keda oli ta varem ainult ühel korral näinud. Haiglas kohtus Torunn ka Margidoga ja sai teada, et ka Erlend on sinna tulemas. Isale oli ta öelnud, et läheb juba järgmisel päeval ära, kuid lõpuks tuli välja, et pidi siiski päevaks sinna jääma, sest lend oli edasi lükatud, kuid selles polnud midagi, sest Torunn oli õnnelik, et saab kohata oma onu Erlendit, keda veel näinud polnud.

Erlendiga sai Torunn kõige paremini läbi ning peale vanaema surma otsustas, et läheb Torile tallu toeks ning kutsus Erlendi kaasa. Talus tegid nad kõik korda, Torunn aitas sigade eest hoolitseda ja esimest korda sai Torunn kokku ka Tori isaga.

Erlend Neshov:

Tema on vendadest noorim ning on see, kes kolis Norrast täielikult ära, et kaotada kõik sidemed nendega ja kõige enam kaotada sidemed oma emaga, kes ei sallinud teda, sest ta on homoseksuaal. Taanis elas ta koos Raasukesega, Carl Thomseniga. Seal läks ta elu väga hästi, oli akenda kaunistaja ning teenis väga korralikult. Kui kuulis Margidolt teadet, et ema on surivoodil, siis ei osanud ta selle peale midagi öelda. Teda Norra tagasi minema veenis lõpuks Raasuke. Kohale jõudes peatus ta Royal Gardenis, kuhu oli tulnud ka Torunn, Tori tütar. Peale ema surma uudist läks ta koos Torunniga Torile tallu toeks. Hiljem tuli sinna ka Raasuke, mille üle oli Erlend väga õnnelik.

Anna Neshov (ema):

Vendade ema, keda oli Tor kirjeldanud kui tegusa ja tööka, elutäis inimesena. Tema ning ka Tor ei sallinud kumbki isa, kes ei teinud kodus midagi ning vaid oli seal. Oma elu viimasel paaril päeval enne kui infarkti sai oli Anna Neshov olnud lihtsalt voodis ning ei tahtnud midagi süüa ega tahtnud püsti tõusta. Peale infarkti saamist hakkas talus toimetamine kokku kukkuma ning tema tehtud töid nagu pesupesemist enam ei tehtud.

Isa:

Vendade isa nime tekstis ei mainitud. Tema oli vaikne inimene, kes vältis teistega kontakti ning ei aidanud kodu väga millegagi kaasa. Teose lõpus tuli välja ootamatu uudis, et vendade tegelik ise ei ole tema vaid on nende vanaisa Tallak ja isa on hoopis poolvend, sest tema oli Tallaki laps, kes oli lihtsalt abiellunud Anna Neshoviga.

Teose lõpus jõudsid kõik vennad ühisele kokkuleppele, et jätavad talu pärandi Torile, sest keegi neist ei olnud talusse nii palju oma ajast pühendanud kui Tor.

Seda raamatut oli lugeda väga huvitav, sest see näitas, et ükskõik kui kaugele sa oma elu kodupaigast ka ei vii, siis üks hetk toob miski sind ikkagi oma kogupaika tagasi. Oli meeldiv lugeda nii põhjalikult kirjeldatud inimeste tegevusi, sest ise ei pruugi ma kunagi sattuda nägema ja tegema neid, mida tegid need kolm iseärast venda ja üks tütar.

Raamatusse sisse pääseda oli raske, kuid pärast lugema hakkamist sellest enam välja ka enam lihtsalt ei pääsenud, vaid leidsin end raamatut ka veel pärast südaööd lugemas.

Põhjus, miks oli loost esialgu raske arusaada oli see, et igas peatükis jutustati lugu erinevates inimestest ning ei mainitud kohe, kellest räägiti, vaid pidin pikalt lugema enne kui ma aru sain, millest jutt käis.